Tartu rahuleping on üks olulisemaid dokumente Eesti ajaloos, millega kindlustati noore Eesti Vabariigi iseseisvus. Leping sõlmiti 2. veebruaril 1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu linnas. See lõpetas Vabadussõja ja määras kindlaks Eesti idapiiri.
Eesti kuulutas end iseseisvaks 24. veebruaril 1918, kuid sellele järgnenud Saksa okupatsioon ja Vabadussõda Nõukogude Venemaaga muutsid iseseisvuse kindlustamise keeruliseks. Pärast pingelisi lahinguid ja diplomaatilisi läbirääkimisi alustati 1919. aasta lõpus Tartu rahukõnelusi.
Tartu rahulepinguga tunnustas Nõukogude Venemaa de jure Eesti iseseisvust ning loobus igasugustest territoriaalsetest ja poliitilistest pretensioonidest Eesti suhtes. Samuti määrati kindlaks Eesti idapiir, mis kulges Narva jõest Peipsi järve lõunaossa ning sealt edasi Läti piirini. Lepinguga tagati sõjajärgse taastumise jaoks oluline rahuaeg ning võimalus arendada noort Eesti riiki.
Tartu rahu ei olnud pelgalt piirikokkulepe, vaid sümboliseeris Eesti rahva vabadusvõitlust ja õigust enesemääramisele. Leping oli ka aluseks Eesti diplomaatilistele suhetele teiste riikidega ning andis tugeva juriidilise aluse iseseisvuse kaitseks ka hilisematel aegadel. Kuigi Eesti okupeeriti Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu poolt, jäi Tartu rahu Eesti õiguspärase iseseisvuse nurgakiviks, millele toetuti ka taasiseseisvumisel 1991. aastal.
Tartu rahu on Eesti ajaloo üks olulisemaid verstaposte, mis jääb alatiseks meenutama meie rahva püüdlusi iseseisvuse ja vabaduse nimel. 2. veebruar on Tartu rahu tähistamise ja lipuheiskamise päev. Heisakem sel tähtsal päeval sinimustvalge lipp ja meenutagem meie riigi ajaloolist saavutust!