25. märts on Eestis tähtis ja valus mälestuspäev, mil meenutatakse 1949. aasta märtsiküüdistamist. See oli Nõukogude Liidu poolt korraldatud massiline repressioon, mille käigus deporteeriti Eestist tuhanded inimesed Siberisse.
Märtsiküüdistamine toimus 1949. aasta 25.–29. märtsil ja oli osa Nõukogude võimu laiemast plaanist kollektiviseerimise kiirendamiseks ning vastupanu murdmiseks Balti riikides. Operatsiooni koodnimega “Priboi” viisid läbi NSV Liidu julgeolekujõud ja Nõukogude armee. Ainuüks Eestist viidi sunniviisiliselt Siberisse ligi 20 000 inimest, nende seas naised, lapsed ja vanurid. Paljud arreteeritud pered viidi loomavagunites tuhandeid kilomeetreid eemale, ilma teadmise ja lootuseta kunagi koju tagasi pöörduda. Rängad elutingimused, haigused ja nälg võtsid paljudelt elu. Need, kes ellu jäid, naasid sageli alles aastate pärast, ent nende kodud ja vara olid vahepeal konfiskeeritud.
Tänapäeval on 25. märts Eestis ametlik mälestuspäev, mil toimuvad küünalde süütamised, külastatakse memoriaale ning peetakse leinaseisakuid. Mälestusmärke, nagu Maarjamäe memoriaal kasutatakse selleks, et meenutada ja austada küüdistatute kannatusi.
Märtsiküüdistamine jäi Eesti ajalukku kui üks kõige traagilisemaid episoode, mis mõjutas terved põlvkondi. Selle meenutamine on oluline, et mõista ja hoida elavana mälestust vabaduse nimel kannatanutest. Kuigi möödunud sünmused olid traagilised, on Eesti rahvas näidanud erakordset järjekindlust ja elujõudu. Vaatamata raskustele on Eestist saanud iseseisev ja edukas riik, kus mälestatakse minevikku, kuid vaadatakse ka kindlalt tulevikku. Vabadus ja rahvuslik ühtekuuluvus on tänase päeva Eesti põhiväärtused, mida hoitakse ja kaitstakse järgmiste põlvkondade jaoks.