9.–10. märtsil 1944 korraldas Nõukogude Liit ulatusliku õhurünnaku Tallinnale, mille eesmärgiks oli nõrgestada Saksa vägede vastupanu ja tekitada kaost Eesti pealinnas. See oli osa laiemast strateegiast Balti riikide hõivamiseks II maailmasõja lõpus ning tõi kaasa tõsiseid inimohvreid ja suurt laastamist.
1944. aasta kevadel oli sõjaolukord muutumas. Saksa väed olid sunnitud taanduma idarindel ning Punaarmee edenes jõudsalt läände. Tallinna ründamine oli osa Punaarmee laiemast strateegiast, mille eesmärk oli murda Saksa kaitseliin Balti riikides ning valmistada ette piirkonna annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Tallinna pommitamine toimus kahes laines. Esimene rünnak algas 9. märtsi õhtul kell 19:15 ja kestis umbes poolteist tundi. Teine, veel hävituslikum laine, tabas linna 10. märtsi varahommikul kell 02:00. Kokku osales rünnakus üle 300 Nõukogude pommituslennuki, mis heitsid alla tuhandeid süütepomme ja lõhkevahendeid.
Pommitamise tagajärjed olid laastavad. Hävis 8000 hoonet, väidetavalt kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50 protsenti selle elamispinnast. Hoolimata laastavast mõjust ei saavutanud rünnak oma peamist sõjalist eesmärki – Tallinna kaitses olnud Saksa vägede tegevus ei olnud oluliselt häiritud ning Punaarmee ei suutnud linna kohe hõivata. Tallinn langes Nõukogude Liidu kontrolli alla alles sama aasta septembris.
Tallinna märtsipommitamine on üks traagilisemaid sündmusi Eesti ajaloos. Igal aastal mälestatakse pommitamise ohvreid, et meenutada sõja julmust ja hoida elus mälestust kaotatutest. Rünnaku mõju ulatus ka kaugemale – see süvendas eestlaste vastuseisu Nõukogude režiimile ja aitas kaasa vastupanuliikumise tekkimisele.
Tänapäeval on Tallinna pommitamine oluline osa Eesti ajaloost, meenutades nii sõja õudusi kui ka Tallinna elanikke, kes suutsid vaatamata katastroofile linna uuesti üles ehitada.